Ulla-Riin Ameerikas: 12.07-17.07.16 I Applebees, shoping, maja otsing

12. juuli

Hommikul oli Zumba Heidiga. Loomulikult oli see suurepärane. Pärast trenni käisime basseini ääres päevitamas ka.
Tagasiteel sõitsime veidi teist radapidi, et ühte maja väljast vaadata. Aga nagu Rona juba eeldas, siis see maja neile ei sobinud, sest täpselt maja taga oli kõrgpingeliin.

Koju jõudes sättisime ennast valmis ja läksime Applebeesi sööma, sest see oli üks koht, kuhu ma kindlasti minna tahtsin. Nimelt sõin ma eelmine kord USAs käies seal Caesari salatit, mis oli väga hea. Ning meile mõlemale Jennyga maitses maasikalimonaad, seega tellisime ka selle. See on väga maitsev, tavaliselt ju eeldad, et limonaad on gaasiga jook, aga see on ilma. Ning no muidugi, Ameerikas on ju tasuta refill, seega nautisime ikka täiega :D

Kodus pesin pesu ja proovisin Targetist ostetud asju omale veel selga. Öösel välku lõi ja müristas.

Enne põhirooga tellisin mina sibularõngad (õnneks aitasid teised süüa) ja Jenny juustupulgad, kes mõtleb, et tavalised Pik-Niku juustupulgad, siis kliki SIIA

Siit ei saa arugi, kui palju seda sööki tegelikult oli

Minu ja Jenny klaasid, kui oma söögiga lõpetasime :D

13. juuli

Äratus oli juba kell 8:00, sest 9:30 tulid maakler ja fotograaf majast pilte tegema. Ma olin juba 6:45 üleval, sest nägin halba und. Muidugi oli see tulistamisega seotud, sellepärast vist, et siin USAs muud ei kuulegi, kui keegi jälle tulistas kedagi.

Enne fotograafi tulekut oli mul meel päris kurb, et maja maha müüakse jms, aga pärast mõtlesime mõlemad Ronaga, et nüüd on täitsa põnev neid pilte oodata.

Pärast ühte otsustasime kinno minna. Mina ja Jenny vaatasime filmi ,,Mike and Dave need wedding dates'' ja Rona vaatas lastega mingit multikat. Film oli nagu oli :D Mina vaatasin kogu aeg ekraanile, Jenny vahel ei suutnud, aga pärast rääkis, et parim film, mis ta näinud on, et kogu aeg naeris ja isegi telefoni ei tulnud vahepeal pähe kotist välja võtta.
Tore oli üle pika aja kinos käia nii nagu üldjuhul käiakse - sööd popcorni ja jood oma jooki. Pluss pole meil kunagi nii häid toole olnud, neid sai lausa reguleerida. Ja kinopilet oli ainult 5$, pärast Rona rääkis, et kolmapäeviti vist pidigi odavam olema, ehk siis meil vedas ikka täiega. Valisime õige päeva.

Tagasiteel käisime IKEAst läbi. Nii kahju ikka, et Eestis IKEA't pole. Jenny näiteks vaatas juba asju, mida omale ühikasse osta, sest Austrias on IKEA olemas.

Õhtul olin all läpakas ja Jenny tuli järsku ütlema, et ta vaatab America's Got Talent ja, et seal on eestlane. Ma teadsin juba siis, et ta räägib Vello Vaherist. Tulin siis temaga koos vaatama. See oli teine voor ja ta sai jälle edasi, mis on väga tore. Jennyle meeldis ta naine. Ning jälle lisas ta juurde, et Eestis on enamik vist blondid, sest kogu aeg ainsad eestlased, keda ta näeb, on blondid.

Õhtul ei saanud üldse vara magama, sest me rääkisime nii pikalt lihtsalt maast ja ilmast. See on ka hästi lahe, et meil on paljud sõnad sarnased. Näiteks kui räägime millestki ja ingliskeelne sõna ei meenu, siis ütleme alati igaks juhuks emakeeles ning üldjuhul teame kohe, millest jutt käib.
Pluss rääkisime me millegipärast sellest, et mis marjad ja puud tal aias on ning millised mul vanaema juures ja kõik klappisid.

No ikka pidin Zac Efroni ka siia panema

Oeh, see oli ikka üks eriti haige film :D

Üritasin saalist pilti teha

Endiselt olid seal eestikeelsed raamatud

Henry avastas jälle Snapchatti

Meil naabrid hakkasid omale verandat ehitama, seda puidust paremal käisid professionaalid tegemas, aga peretuttavad hakkasid seda vasakpoolset ala ehitama. Nagu natuke näha, siis üritasid nad laduda telliskividest ääred sellele ''platsile''. (No antud pildil on see juba koost lagunenud)

Too pilt on tehtud kinost tulles. Hommikul nad ladusid seda äärt ja juba siis ma hoidsin kätega pead kinni, sest nad ei pannud mingisugust tsementi kivide vahele, nad arvasid, et müür püsib ise püsti :D Nagu appi :D :D

Iga kord kui me laua taga sõime Ronaga, siis rääkisime, et tahaks minna ja õpetada neid, aga no kuidas sa lähed täismehi õpetama. Õnneks on nad nüüd targemad. Teist korda ladudes kasutasid tsementi ja tundub, et varsti saavad lõpuks valmis oma asja.

Nüüd ma täitsa mõistan, miks siin USAs igaks asjaks eraldi inimesed kohale kutsutakse - inimesed ise ei oska ja neil puuduvad vajalikud teadmised.

14. juuli

Äratus oli kell 9:00. 10:15 istusime juba autos ja sõitsime spordikeskuse poole. Mulle on isegi need autosõidud meeldima hakanud, sest väga tihti teeme me omale kohvi kaasa ja alati raadio mängib ning siis laulame kõva häälega kaasa, kui laulu teame.

Trenniks oli Dance Jam, treenerit polnud varem näinud, Summer. Ta oli puhkusel 2 nädalat ja ma pean ütlema, et tore, et ma ta ära nägin. Lihtsalt suurepärane inimene. Rääkis, et ta sai omale just breketid, et tunneb ennast nüüd nagu 15-aastane. Ja mis on huvitav, ta näebki väga noor välja ning ta on heas vormis AGA tal on ka VIIS last. Uskumatu.. kõige väiksem pidi olema 1-2 aastane.
Neid USA trenne hakkan raudselt igatsema, nii head. See on ka mõnus, et treenerid panevad tuled hämaramaks.

Ma nüüd pean vahepeale rääkima, et meil oli juba eelmine nädal plaanis kokku saada Anna ja Alliega (tüdrukud ujumast). Leppisime siis päeva kokku ja päev enne, kell 22:00 õhtul, saatis Anna Jennyle sõnumi, et Alliel on järgmine päev tegemist, et ei saa kokku saada. Ja siis juurde lisas, et ta ise on järgmine nädal (ehk siis praegu) laagris. Ja siis ise postitavad Snapchati pilte, kuidas nad shoppamas käivad.. Ühesõnaga nad oleks leidnud raudselt oma üli kiires päevakavas meie jaoks aega, kui tahtnud oleks.

Me siis mõtlesime, et olgu, nendega enam ei plaani midagi, et kirjutame Asiale. Asia oli lihtsalt üks tore tüdruk, Jenny sõbranna rohkem, neil oli mingi tund koos koolis. Ja me mõlemad Jennyga mõtlesime, et Asia on sellist tüüpi, et kui midagi kokku lepime, siis tema peab oma lubadust, sest näiteks Jenny räägib alati, kuidas Asia tahab temaga endiselt rääkida Skypes jms.
Esialgne plaan oli temaga kokku saada peale seda, kui spordikeskuses ära käime. Aga lõpuks jäi jutt nii, et ta annab teada, kuhu me sööma lähme ja mis kell, sest tal on vaja viimase minuti shoping teha enne reisi?! Selline jutt jäi eelmisest õhtust ning loomulikult ei ole ta mitte midagi öelnud. Täiesti jube, ma ei saa midagi sinna parata, USAkad on meile täieliku pettumuse valmistanud. Nii kopp ees sellistest inimestest.
Jenny kirjutas talle snapi pikema teksti, kuidas Austrias inimesed vähemalt annavad teada, kui ei saa plaanidest kinni pidada ning siis kustutas ta igalt poolt sotsiaalmeediast ära.

Jenny tuletas mulle meelde, et kui me tema lahkumise puhul väljas söömas käisime, siis need samad tüdrukud olid ka seal ja siis oli jutt, et me tuleme 2018. aastal tagasi USAsse, saame kokku, teeme seda ja teist. Ning nüüd me tulime 2 aastat varem tagasi ja juba praegu neid ei koti.

Kuna Ronal olid oma plaanid tehtud, siis viis ta meid spordikeskusest Twelve Oaks ostukeskusesse ja läks ise sakslasest sõbranna juurde. (Sest sakslased vähemalt peavad oma lubadustest kinni, ha-ha)

Veidi peale nelja tuli ta meile järele. Sealt läksime otse Wyandotte'i kooli ujulasse, sest Zoe'l oli seal ujumisvõistlus. Ning mis kõige lahedam - ma olen seal ise ka ujumisvõistlustel käinud! SIIN postituses on isegi pildid sellest ujulast, nii lahe :) Aaa, ja seal pildil on 2 tüdrukut, see oranzi pluusiga on praegu rase. Üldse on väga paljud meie koolist praegu rasedad või juba lapse saanud, Ameerika, halleluuja :D

Kahjuks pole meil Zoe'ga sama treener, aga ma nägin oma matemaatika õpetajat. Tal ongi kaks ametit - treener ja mata õpetaja. Ma ei läinud talle muidugi midagi ütlema, sest ta oli teiste treenerite juures ja see oleks lihtsalt väga imelik olnud, ta niikuinii ei mäletagi mind. Aga tore oli ikka tuttavat nägu näha.

Võistlustelt koju sõites helistas Rona ühte pizzakioskisse ja tellis pizza. Mina läksin neile järele ja andsin dippi ka, 2$, kuigi Rona ütles, et siis ei pea andma, kui ise järele lähed. See noormees, kes mind teenindas ütles ka, et pole vaja, aga ma ütlesin, et ma tahan :D Tundus imelik mitte anda, kui tšekil oli see koht, kuhu kirjutad, et palju annad.

Kodus sõime pizzat ja siis pidid lapsed magama minema, ise tulime ka ülesse ära. Jenny hakkas telekat vaatama ja mina blogi kirjutama.

Pärast trenni jälle snapchati filtriga pilt

Ja just sellise vaatepildi pärast mulle ei meeldi Forever 21's shopata

liiga palju riideid, tekitab pigem stressi

Mu nimi on õigesti kirjutatud!!! Ilmselt sellepärast, et ma igaks juhuks ütlesin, kuidas kirjutada

Elusees ei ostaks ka soodukaga omale seda Michael Korsi võtmehoidjat, ma sain Calvin Kleini koti ka soodsamalt :D

See vasakpoolne kott on tegelikult varasemast shopingust ja kõik saavad vist aru, mis seal parempoolses kotis on. Vihjeks ütlen, et see ootab sügist :D

Zoe oranzi mütsiga kolmandal rajal, kusjuures sama ujumismüts, mis meilgi oli. Ma tegelt filmisin ka ühte tema ujumist, aga siia ei lase panna.

15. juuni

Pärast hommikusööki läksime shoppama. Me käisime Birch Run Outlet ostukeskuses. Ja holy smokes kui head diilid seal olid, mamma mia :D See outlet mall oli jõhkralt suur. Ning nagu ma ka oma emale juba mainisin - ma peaksin teenima aasta tütar 2016 tiitli, sest absoluutselt igasse poodi minnes hakkasin ma vaatama, mida oma kallile emale osta saaksin. Kahjuks pean ikka ära mainima, et rohkem asju ostsin endale.

Autoga koju sõites andis maakler teada, et majast tehtud pildid on valmis, nii et koju jõudes hakkasime neid vaatama. Pildid on lihtsalt imelised, selline tunne, et see maja läheb nagu soe sai :D Ainuke mure on see, et õues pole palju ruumi.

Jep, jälle Starbucks, aga Eestis ma niikuinii ei saa ühtegi caramel frappuccinot

Ainus pilt, mis ma tegin shopates

16. juuni

See oli päev mil käisime jälle maju vaatamas. See oli naljakas, et Frank tahtis autos täitsa taga istuda, Zoe kõrval. Ehk siis mina sain istuda täitsa ees nagu tavaliselt, kui Franki pole.

Esimene maja oli täielik müsteerium. Nimelt kohale jõudes veel meie maaklerit polnud ja seega istusime autos. Samal ajal nägime, et üks teine perekond vaatab oma maakleriga seda sama maja. Üks hetk tulid nad oma autode juurde ja maakler tuli küsima, et ega me pole selle maja elanikud. Kui eitava vastuse andsime, siis läksid nad oma autode juurde, 10m meist.

Natukese aja pärast tuli meie maakler kohale, tulime kõik autost välja, et hakata maja poole minema. Ning siis ütles see teine maakler meile, et majja sisse ei saa, kuigi uks on katki, et keegi oleks nagu sissemurdnud. Lisaks, et keegi uksele ei tule. Läksime siis ise maja kaema ja näiteks oli garaaži aken katki ning garaaži uks oli mõlkis ning seal samas seisnud auto nina oli täitsa sodi. Väga võimalik, et see sama auto mõlkis selle ära.

Kuna see kõik tundus kahtlane ja kõhe, siis läks maakler üksi uksele koputama ning kuna keegi uksele ei tulnud, siis tuli meie juurde tagasi. Me vaatasime natukene väljas ringi, bassein oli sellel majal mega ilus. Lõpuks tahtsid teised ka seda katkist ust näha ja Henry proovis ust lükata ja see oli lahti. Mina lähedale ei läinud, aga maakler oli seal samas ja ütles, et keegi on laua ukse ette lükanud, et enne kui ta koputamas käis, siis seda seal ei olnud. Pärast seda lasime sealt ruttu jalga. Väga kahtlane.

Väga kahju oli, et selle majaga nihu läks, sest see asus jõõõhkralt ilusas naabruskonnas, kõik majad ümberringi olid täiega ilusad.

Kokku käisime vaatamas nelja maja ja viimane meeldis kõigile. Me juba arvasime, et sinna nad ka kolivad, aga täna selgus, et ikka ei sobi.

Õhtul kui lapsed magama läksid, käisime meie Jenny ja Ronaga Meijeris. Tahtsime mulle kondenspiima ära osta, et kirjut koera teha. Nägime Jennyga Amberi venda ka, töötas Meijeris.

Õhtul hilja tegin kirju koera valmis, et järgmine päev süüa saaks. Nüüd nägid lõpuks kõik ära ka, mis see marmelaad on. Eelmine kord USAs olles arvasid kõik, et see on lihtsalt veidi paksem moos.

Ühe maja taga oli selline veekogu

Köögist avanes vaade sellele samale veekogule

Teise maja taga oli võrkkiik

See oli viimane maja

Sel hetkel ma mõistsin, et meile on ka koju uhmrit vaja. Ja ma tean, et parempoolne pilt pole eriti isuäratav, aga selline see kirju koer juba on

17.07.16

Päev, mil magasime lõpuks pikalt, kell 11:00 ärkasime alles üles. Ja veel üks huvitav fakt, ma ei söönudki hommikuks bagelseid, vaid hoopis puuviljasalatit.

Pärastlõunal hakkas Jenny šnitlseid valmistama. Ma aitasin kartuleid koorida ja tema salati jaoks tomatit hakkida. Sellises suures köögis nagu siin on, on väga hea kokata. Taustaks kuulasime SkyPlusi.

Õhtusöögiks sõimegi siis Jenny valmistatud šnitsleid kartulitega ja magustoiduks minu tehtud kirjut koera.

Pärast söömist jäin ma laua taha istuma ja otsustasin, et tahaks Play-Doh'ga voolida. Henry ja Zoe liitusid ka üsna pea. Ning kui lapsed pidid magama minema, siis liitus Jenny minuga. Ikka väga ajas naerma, kui Rona käskis lastel enda järelt ära koristada, aga mina ütlesin, et ei, pole vaja, ma koristan ise, kui ma lõpetan :D No ja see hetk, kui Jennyga sattusime nii vaimustusse ja ma rääkisin oma ,,koogist'' ja tema, et ,,vaata kui uhke hommikusöök'' :D

Kuna me ei käinud üldse päeval õues, siis läksime pärast voolimist naabruskonda jalutama. Käisime jälle ka järve ääres, seekord tegime üksteisest pilte.

Rona ostis eelmine päev Meijerist ananassi ja ma arvasin, et sellest võiks pilti teha ja instagrami postitada. Jenny arvates oli see kõik väga naljakas :D Lisaks pildile veel filmis ka mind ja vaatas siis 100x oma snapchati storyt :D