Pakk Jennylt, kaart Ronalt ja suurepärased uudised!

Juba kuu alguses küsisid Jenny ja Rona minult mu aadressi. Teadsin kohe, et jõulude ajal on kaarte oodata :)

Paar päeva enne jõule, kaheksa aeg hommikul, tuli postimees uksetaha ja ma sain Jennylt PAKI! :) Ma olin nii vaimustatud sellest, kuidas lausa ukse taha tuuakse pakk :D Kohe saatsin Jennyle whatsappi oma padjanäost pildi koos pakiga.

Jenny oli väga imestunud, et meil ka Milka šokolaadid poodides on. Õnneks meil aga šokolaadinööpide ning maasika maitselist pole ning ka Lila stix'e polnud ma poest ise ostnud.

See Labello nimeline pisike asi on huulepalsam. Jennyl oli see USAs kaasas ning see lõhnas nii hästi, suurema osa ajast me lihtsalt nuusutasime seda :D Nii ta lubaski, et ühel päeval saadab mulle ka selle ja nüüd siis saingi.

Käpikud on ka hästi nunnud mu meelest. Need Manneri vahvlid ning üldse Manneri tooted pidid olema Austrialaste enda suured lemmikud ning ka põhilised asjad, mida turistid ostavad.

Jõulude puhul panin kooli õige pluusi selga ja Jenny saadetud peavõru pähe :D

Jennyle saadetud kaart ja šokolaad

Päev enne jõule sain kaardi Rona perelt. Lisaks kaardile oli ümbrikus ka jõuluteemaline pilt nende perest, aga mõtlesin, et sellest ei hakka blogisse pilti tegema :)

Kõigile teile, kes veel mu blogi loevad, soovin ma head vana aasta lõppu!

Kui mitte enne, siis juulikuus kirjutan ma siia blogisse kindlasti. Nimelt lähme me siis Jennyga tema hostpere juurde külla!!! 

Yearbook ja YFU jõulupidu

Tere jälle üle pika aja.

Võib-olla keegi mäletab, et eelmise aasta oktoobris tellisin ma endale kooli aastaraamatu. Tellides märkisin aadressiks oma Eesti kodu aadressi. Enne suve juba ujumast üks tüdruk saatis meile Jennyga  insta meist pildi, mis aastaraamatus oli. Mina aga ei saanud ega saanud raamatut.

Suvel kirjutasin ISL naisele, et äkki tema saaks uurida, kus minu raamat on. Lubas uurida, kui kool pihta hakkab. Septembri alguses kirjutasin talle kaks korda, aga ta pole mulle siiani üldse vastanud.

Võtsin siis millalgi septembris kooli kodulehekülje lahti ja saatsin seal kõikidele üldtöötajatele meilidele kirjad :D 3 tükki vastas, üheks nende seas oli ka minu craft clubi õpetaja. Selgus, et minu raamat oli koolis täitsa olemas, aastaraamatutega tegeleva õpetaja käes. Õnneks craft clubi õpetajaga saime asjad niimoodi aetud, et tema saatis mulle raamatu. Nii umbes juba kaks kuud tagasi saingi oma raamatu kätte.

Mõned pildid raamatust

Rohkem inimestest pilte ei teinud, aga tema on siis kriminalistika klassist, Jenny pinginaaber oli ka mõnda aega. Grupitöid tegime nt koos, hästi tore tüdruk

Meie!

Jenny käest küsiti ühe võistluse ajal, et mis ta arvab ujumisest. Siin on ta nimi veel õigesti kirjutatud :D

Oeh, ma hakkasin jälle ujumist igatsema :(

Meie koor ja ka teised koorid

Ainult 2 lehekülge oli koorist ja nii lahe, et minust ka pilt sinna pandi :)

Siin on Jenny nimi juba väga valesti kirjutatud :D

Väike näide sellest, et lõpulehekülgedele saavad vanemad sellised leheküljed tellida. Paljudel oli lausa kaks lehekülge. Vanematel lihtsalt võimalus õnnitleda oma lapsi ja tulevikuks edu soovida läbi raamatu :D

Nii armas, craft clubi õpetaja ise tegi selle roosa lapikese - sobib täitsa hästi :)

Eelmisel laupäeval, viiendal detsembril, toimus Sargveres YFU sissetulnud vahetusõpilaste jõulupidu koos nende hostvanematega. Kuna JO'l panin ma oma emaili kirja, et soovin saada teateid ürituste ja erinevate asjade kohta, mis YFUs toimub, siis sain ma meili, et üritusele on usinaid töömesilasi vaja. Kuna ka asukoht oli väga sobiv, siis tahtsin kindlasti minna.
Väga tore üritus oli, kui õues mängisime, siis jalad külmusid täiega ära, aga muidu polnud midagi hullu.

Laulsime jõululaule

Nii tore, kõik laulsid ilusti kaasa :)

Saime ka klaase värvida

Tublid vabatahtlikud

Eile käisin postkontoris, et Ronale ja tema perele kaart ära saata. Ilusa Kalevi jõulušokolaadi saatsin ka + kaks Kalevi kuldmedalit special Henryle ja Zoele, sest eelmine aasta said nad ka jõuludeks minu käest kaks punast Kalevi šokolaadimedalit :)

Järgmine nädal lähen uuesti ja siis saadan Jenny kaardi ära.

Jenny käis hiljuti Ikeas ja saatis mulle pildi, et kas mäletan.. me jõime seda vana-aastaõhtul :)

Väike meenutus. Uskumatu, et põhimõtteliselt juba aasta tagasi

JO 2015

28-29. juulil toimus Kurtnas YFU 23-nda lennu järelorientatsioon. Aeg läks ruttu, täitsa tore oli.

Järjekordselt läksime sinna koos Eleniga rongiga. Kuna teised kes Tallinnast rongiga tulid, jõudsid varem kohale, siis nemad pidid jalgsi hakkama kõndima, aga meile tuli vabatahtlik autoga järgi. Mingi hetk sõitsime teistest autoga mööda :D Autos kuulasime 80-ndate lugusid ja see sõit oli hull, ütleme nii, et hea, et elusana kohale jõudsime.

Palju rääkisime pisemate gruppidena oma vahetusaastat, analüüsisime, rääkisime maast-ilmast. Lisaks toimusid olümpiamängud. Õhtul oli ristimine. Fotovõistlus toimus ka, teisel päeval vist, aga sellest mul pilte pole.

Teise päeva lõpus läks meil Eleniga kiireks, teistel oli umbes tund vaba aega enne rongi tulekut, meil Eleniga oli valida kas 10min või 2h. Küsisin siis vabatahtlikult nõu ja saime jälle selle hullu juhiga rallitada :D Jõudsime ilusti elusana kohale ja rongist ka maha ei jäänud :D

Eleniga saabusime

Ossid enne olümpiat

Sealt valisid siis omale joogi

Mul läks õnneks ja sain sidrunivee

Fall in Kaido - igal grupil olid erinevate olümpiavõitjate nimed, meil siis Kaido

Otse olümpiamängudelt liikusime silmad kinni ristimisele

Ristimine toimus pimedas küünlavalgel ja lasti sellist muusikat, nagu kirikus oleks

Sõime ikka ka, sest teate ju küll YFU ja söök!

Meie 23. lend

Augusti lõpus Paunkülas toimuvale jubinate workshopile ma siiski ei lähe, ma lihtsalt ei tunne, et see YFU vabatahtlikuks olemine on minu life mission :) 

Eks ole näha, kas see blogi jääb igavesti lahtiseks või mitte, hetkel ma sellega midagi ette ei kavatse võtta.

Võtke suvest viimast, sest 11 päeva pärast on juba 1. september! Loodetavasti suutsin kõigi tujud rõõmsaks teha :D

Edasised plaanid

Edasised tegemised YFUga

28-29. juulil toimub JO ehk järelorientatsioon Kurtnas. Ma usun, et tuleb tore üritus, kuidagi lühike tundub. ELO oli ju lausa 3 päeva ja ka see aeg läks väga kiiresti.

28-29. august toimub Paunkülas Jubinate (ehk siis meie) workshop. Sinna pead minema juhul kui tahad saada vabatahtlikuks. Hetkel ei teagi 100% kas lähen või ei. Pigem on mõttes, et ikka võiks.

Mis vahepeal uut

Veidi random, aga nimelt kuu või kaks tagasi lõikasin oma juuksed lühemaks, teised ei saa nii väga arugi, sest eks nad ole praegu ka pikad. Ronale saatsin siis ka pildi ja Zoe oli küsinud, et miks ma ära lõikasin.

Nimelt ütles ta minu kohta alati Rapunzel ja kui sõbrad külas olid siis tutvustas mind, et mina olengi see pikkade juustega tüdruk ja tahtis, et ma juuksed lahti teeks ja teistele näitaks. Ise lubas ka oma juuksed nii pikaks kasvatada, nii et see tegi kohe meele veidi kurvaks. Loodetavasti see teda ei heidutanud ja jätkab juuste kasvatamist :D

Paar kuud tagasi oli mul sünnipäev mille puhul Jennifer mulle kaardi saatis. Eelmine kuu oli tal endal sünnipäev, ma saatsin siis paki vastu. Kaardile kirjutasin ka Jennifer, talle nimelt ei meeldi kui ta nimi pikalt välja kirjutatakse :D

Jenny saadetud kaardid

Minu pakk - ega siit palju aru pole saada, põhiliselt on kommid. Seal kotikeses on ka lahtised kommid. Lisaks kaks puuderkreemi, mis ta tahtis, et ma talle USAst ostaks. Arvas, et ükskord kui külla tuleb, siis saab kätte, aga ma otsustasin hoopis kingipakki panna + sai ta ka sama sorti vorsti, mis mul USAsse jõudes ära võeti. Ükskord me rääkisime sellest, et muidu vahetusaastale sõites ma lennujaamas ei nutnud, aga kui vorst ära võeti, siis võttis küll silmad märjaks ja siis ta naeris pool päeva selle üle, sellepärast mõtlesin ka talle see vorst saata :D

Mis on meie edaspidised plaanid Jennyga?

Jennyga oleme siiani igapäevaselt edasi rääkinud. Austria noored kasutavad väga palju Whatsapp'i ja tänu Jennyle laadisin ma selle omale juba USAs olles telefoni ja läbi selle me omavahel suhelnud olemegi. Näiteks alles täna saatis ta pildi basseinist ja mina sain kurta, et meil pole siiani suvi alanud.

Järgmine suvi on plaan kas minul talle Austriasse külla sõita või tuleb tema siia. Kindlasti tahan ma, et ta tuleks 2017 aastal toimuvale noorte laulu- ja tantsupeole.
Kuna tegemist on noorte laulu- ja tantsupeoga, siis ma kardan, et see on pole sama võimas kui üldlaulu- ja tantsupidu. Aga pole hullu, ega ta palju kehvem ikka olla ei saa.

Ja loomulikult on meil plaan USAsse ka koos minna. Kui finantsiline seis lubab, siis tahaksime minna 2018 aastal, sest see on ka aasta, mil eelmise aasta freshmen'id kooli lõpetavad. Naljakas mõelda, et peaaegu kõik meie sõbrad olid ainult 14-aastased. Mäletan, et kui esimest korda ujumistüdrukutega kokkusaamine oli, siis arvasin, et paljud on minu vanused, hiljem siis selgus, et alles freshmanid. Aga kui kõik klapib, siis pole muidugi vanus oluline.

Pluss muidugi näeme siis ka Ronat, Franki ja lapsi, kes meid loodetavasti mäletavad.

Seda postitust kirjutades mõtlesin, et siia lõppu oleks tore panna mingi pilt USA sõpradega ja nii ma hakkasin oma albumeid läbi vaatama ja meel läks vahest täitsa kurvaks. Põhiline on jälle muidugi see ujumine - nii toredad mälestused on sellest. Ausõna rohkem sellest ei räägi :D

Nii palju rahvast, mõni ime, et närv sisse tuleb

Pilt mis on juba blogis olnud, aga sobib ka uuesti postitada - sõbrad freshmenid

+ Shelby kes eelmisel pildil fotograafiks oli :D

Järgmine kord tuleb postitus ehk juba JO'st.

Lend koju

Tere-tere jälle, ilusat esimest juunit. Minu lubadus lähipäevil uuesti blogida läks veidi lappama, aga nüüd olen ma siin ja jätkan kust pooleli jäin. Võib-olla ikka on veel peale minu paar inimest, kes siia lugema satuvad.

....

Ameerikast lahkusin 10. märtsi õhtul.

Päev algas sellega, et viisime hostemaga Sophia hostema sõbranna juurde hoida ning ise sõitsime ostukeskusesse, kus me Rona ja lastega kokku saime.
Esmalt läksime Cheesecake Factorysse. Kahjuks oli mul juba teel sinna enesetunne halb ja väga külm oli olla. Kohale jõudes ütlesingi, et peale joogi ei telli mina midagi, süda läks täiesti pahaks kui toidule mõtlesin. Kuid mingi hetk otsustasin, et juustukoogi pean ikka võtma, kasvõi proovin kuna see on ju nii popp koht ja räägitakse alati, et sealsed juustukoogid on parimad. Ütleme nii, et nii hea see ei tundunud, iga ampsuga üritasin ennast veenda, et see on väga hea :D Lõpuks jätsin pool alles, kõik ikka halva enesetunde pärast.

Restoran ise oli väga stiilne ja kaunis

Praegu vaadates tundub küll isuäratav :D

Ise mõtlesin, et see on nagu mingi needus, nii kui Ronaga kokku saan, jään mina haigeks. Jäin ju ka siis haigeks, kui Zoe'l sünnipäev oli.

Kui kõigil kõhud täis said, läksime niisama ostukeskusesse ringi jalutama. Mingit shoppamist sellest küll välja ei tulnud, ma tahtsin ainult istuda, sest nii paha oli olla.
Pärast autosse minnes tõi Rona mulle veel 2 antibiootikumi tabletti ja sõit lennujaama võiski alata.

Viimane pilt Zoe'ga

Lennujaama jõudes ajasime paberid korda, sain oma piletid ja maksin lisakohvri eest. Veidi istusime Rona ja lastega ja siis oligi juba aeg minna. Hostema tuli veel minuga kaasa, kartis, et eksin ära. Nii kurb oli seljataha vaadata kui Rona ja lapsed ära kõndisid. Järgmine kord kui neid näen on nad juba nii suured.

Selliste kohvritega ma siis saabusin

USA-Saksamaa lend läks ebamugavustele vaatamata päris kiiresti. Ma olin nagu omas mullis, nimelt möödus see mul magades ja WC's oksendamas käies. Sellest vist ei hakka kirjutama, mitu korda jms aga päris palju :D
Kahjuks ei istunud ma keskmises reas, seal olid ju nimelt 3 kohalised istmed ja inimesed said seal hästi magatud, mina pidin läbi ajama 2 kohalisega ja mitu korda ajas see üles kui jalg või käsi ära suri. Istudes magamine ei tulnud kõne allagi, selle jaoks oli liiga paha olla. Oeh, oli ilus 9h lend.

Ühe pildi jõudsin lennu ajal ikka teha ka :D

Hostema tahtis, et mulle Saksamaale saabudes ka mingid töötajad appi tuleks, et ma ära ei eksiks, aga sellest ma keeldusin. Alguses kohale jõudes oli küll selline tunne, et võib-olla poleks abi paha teinud. Alguses istusin toolile maha, seejärel hakkasin oma kohvritega kõndima. Polnud midagi hullu, kõik sildid on ju üleval ja näed kuhu kõndima pead. Õnneks ei olnud mul kiire ka, sest tegelikult kõndisin vist küll ühest hoone otsast teise.

Ma ei teagi kas see on tavaline, aga ühes kontrollpunktis lasti ainult Eurooplasi edasi ja kõik teised pidid ootama jääma. Sama oli ka passikontrollis. Loodetavasti pole see ikka tavaline, sest inimesed võivad ju protestima hakata.

Oma väravasse jõudes kuulsin juba kuidas mees ja naine rääkisid omavahel eesti keeles Indias söödud banaanidest, mis pidid seal ikka palju paremad olema kui meil. Siis oli kohe kindel tunne, et olen õiges kohas.

Lennujaama jõudsin ma hommikul vara, kui ma ei eksi, siis juba 6 või 7 kohaliku aja järgi. Poleks elusees arvanud, et ma lennujaamas üksinda olles magada saan, aga täpselt seda ma tegin. Oma väikse käsipagasi kohvri panin pingi alla, läpaka koti pea alla ja nii ma magasin vahelduva eduga 10'ni välja.

Siis oli enesetunne juba päris okei ja telefon vajas laadimist. Nii ma siis istusin tooliga laadimisputka ees ja lugesin Meijerist ostetud raamatut ''13 reasons why''. Seda raamatut poes nähes tuli meelde, et Keiti kunagi mainis, et see on hea raamat ja nii ma teadsin, et selle ma ka ostan. Raamatu ostsingi ekstra lennu ajaks.

Nii ma seal istusin, minu kõrvale tulid veel üks mees ja üks naine. Naine luges Minu sarjast mingit rohelist värvi raamatut :D Tema kindlasti ei teadnud, et ma ka eestlane olen. (Pilt on mitte palju ütlev, sest tegin selle kiiruga ja mitte üldse mõttega blogis kasutada)

Mingi hetk ilmus sinna taha ekraanidele minu lend ja näha sõna Tallinn.. see oli tore, samas hirmuäratav

Lennukis istus minu kõrval kaks meest. Oma kovrit ülesse laekasse toppides pidin ma alguses ühe koti eest ära võtma, selgus, et see oli tolle noormehe oma. Nii kui ma selle alla võtsin, võttis ta selle oma kätte. Mina siis loomulikult hakkasin seletama inglise keeles, et ma saan selle tagasi panna jms.

Pärast poole oli ka millegipärast vaja paar sõna vahetada ja loomulikult ma rääkisin inglise keeles. Lennu lõpus kui püsti tõusime hakkas meie taga olev mees temaga rääkima ja muidugi eesti keeles. Veidi loll tunne oli küll :D Veider kuidas inimene muutub, sest tavaliselt räägin ma pigem alati eesti keeles, eeldades, et ehk on eestlane ja vot kui siis aru ei saa, proovin teises keeles. Tol hetkel tuli inglise keel aga automaatselt.

Tallinna lennujaama jõudes pidin päris kaua oma kohvreid ootama. Lõpuks need ka ikka saabusid. Lennujaama olid mulle vastu tulnud ema, vanaema ja tädi. Emps oli mulle eesti lipuvärvidega kommidest kaelakee ja  ''Tere tulemast koju'' sildi ka valmistanud, väga uhke nägi välja! :)

Õue astudes oli imelik tunne, õhk oli väga mõnus seda ma mäletan :D Enam ei teagi, mis teistsugust oli, aga parem igatahes tundus. Auto tundus veidi väiksem, kõik muu oli nagu sama. Vahet pole kaua sa ära oled, kõik on sama. Okei, Ülemiste oli suurem :D

Juba ammu oli mul plaan, et nii kui USAst tulen, siis lähme otse Räägu burksi sööma. Nii tegimegi, seal ootas meid juba Kristi Ukuga. Pärast tuli Merli ka Jan-Frediga. 

Tellisin loomulikult oma vana hea topelt rääguburgeri, millest poole vähemalt alles jätsin. Aga hea, et üldse sõin, sest alguses olin küll kurb ja mõtlesin, et ma ju ei suuda üldse midagi süüa :D

Kristi tõi mulle kohukesi!!!

Igakordne traditsioon - teeme oma burksidest pildid

Rohkem pilte mul Räägust panna pole kui Kristi valmistatud kollaaž - põhiliselt minust :D

Peale Räägu käisime veel korraks Ülemistest läbi ja oligi kõik - kojusõit.

Kellelegi teisele ma ei rääkinud, et varem koju tulen. Järgmine päev läksin kooli. Kõigepealt üllatasin Marleeni, lasin administraatoril ta klassist välja kutsuda. Tema nägu ja reageerimine oli seda vaikimist väärt.

Mõlemad triibulised ja väga asjalikkude nägudega